Kindlustusfirma hoiatab kuurortite arvevabrikute eest

„Kõige otstarbekam on teha reisikindlustus hiljemalt kahe päeva jooksul pärast lennupiletite soetamist või hotelli eest tasumist. Maksta tuleb ikkagi vaid reisikuupäevade eest, kuid poliis juba kehtib ning hüvitab kulud ka juhul, kui õnnetuse või terviserikke tagajärjel tekkinud reisitõrge juhtub veel enne väljalendu,“ ütles PZU reisikindlustuse tootejuht Kristo Õunapuu. Kui tööreisi puhul aitab lisakaitsega kindlustus näiteks konverentsi ärajäämisel, siis kultuurireisi puhul hüvitatakse reis selle eesmärgiks olnud kontserdi ära jäämisel.

Kindlustades tuleb arvestada reisisihtkoha eripäradega, sealjuures läbi mõelda – kas on plaanis suusatada, minna sukelduma või pikemale mägimatkale? Kas tasuks kaaluda ka vastutuskindlustust?

„Näiteks juhtus õnnetus ühel hiljuti Alpides suusareisil käinud naisterahval, kes unustas laskumist alustades suusaprillid ette panna ning prille sättides ei märganud ta enda ees liikunud teist suusatajat. Kokkupõrke tagajärjel ei tekkinud õnneks kehavigastusi, kuid lõhutud jopede-prillide-suusavarustuse kogusummaks oli kannatanul 2500 eurot. Tal oli küll reisikindlustus, kuid kahjuks puudus vastutuskindlustus, mistõttu tuli tal kogu kahju endal hüvitada,“ tõi Õunapuu näite. Samas oli Õunapuu sõnul tegu siiski õnneliku õnnetusega sest tõsisemate kehavigastuste korral oleks vigastatu helikopteriga haiglasse lennutamine läinud maksma tuhandeid eurosid. Ühtlasi on Õunapuu sõnul paljud on suusakuurorditele läheduses asuvad kliinikud erakliinikud, kus Euroopa ravikindlustuskaart ei kehti ning kus ka lihtne esmaabi võib maksta 5000 – 15 000 eurot.

Kui reisile minnakse eesmärgiga veeta aktiivsem puhkus sportides või matkates siis oleks mõistlik vormistada täiendav riskiohtlikke tegevusi kattev kindlustuspoliis, sest tavaline reisikindlustus ei pruugi katta sportimise või matkamise käigus saadud vigastusi. „Kindlasti on riskiohtliku tegevuse kindlustus vajalik neile, kes lähevad suusareisile või plaanivad seal osaleda spordilaagris või pikemal matkal,“ ütles Õunapuu.

Õunapuu sõnul on Eestlaste jaoks populaarsetes sihtkohtades nagu Egiptus ja Türgi levinud praktika, kus hotelliarst toimib omamoodi arvevabrikuna ning vormistatakse fiktiivseid arveid, kus poliisile on kantud näiteks neli pereliiget, kuigi ainult üks neist külastas raviasutust. Samas arved võidakse esitada iga kindlustatu eest. Lisaks isegi lihtsama protseduuri eest küsitakse külastajalt teinekord kordades suuremaid summasid kui teenus tegelikult väärt on. Reisikindlustuse omanikele hüvitab loomulikult need ravikulud kindlustusfirma, kuid seda seatud piirmäära ulatuses. „Kulukast tervisehädast on nukker näide USA-st, kus kliendil tekkis väikese haava kaudu tõsine bakteriaalne infektsioon ning vajas haiglaravi ja kirurgilist sekkumist. Neli ravipäeva USA haiglas läksid meie kliendile kokku maksma umbes 58 200 eurot,“ toob Õunapuu kurva näite.

„Samas lähiriikides reisides jäävad inimesed liialt sageli lootma Euroopa ravikindlustuskaardile ning jätavad seetõttu ka reisikindlustuse tegemata, mis on parajalt riskantne. Euroopa ravikindlustuskaart katab vaid otsesed ravikulud samadel tingimustel, mis asukohariigi kodanikule, kuid mitte transpordikulusid. Samuti võib omavastutuse määra olla väga erinev,“ ütles Õunapuu lisades, et paljudes EL-i riikides on levinud erahaiglad, kus ravikindlustuskaarti ei aktsepteerita ning nõnda on paljudel klientidel tulnud oma kulutused ise kanda. Näiteks üks meesterahvas sai siinsamas Soomes suusatades põlvesideme rebendi. Lähimas haiglas soovitati kohest operatsiooni ning patsient soovis seda teha siiski Eestis, kuid ainuüksi transpordi ja haiglakulu oli 2000 eurot. Koos operatsiooniga oleks kulu küündinud ilmselt kümne tuhande euroni,“ ütles Õunapuu rõhutades, et alati pole tervisehäda puhul võimalik oodata operatsiooniga oma koduriigini.